Kaasaegne tsirkus

Kaasaegne tsirkus ehk uus tsirkus (prantsuse keeles nouveau cirque, inglise keeles contemporary circus) on etenduskunsti osa, kus kasutatakse traditsioonilise tsirkuse tehnilisi elemente ja distsipliine, sidudes need ühtseks kontseptsiooniks.

Kui traditsiooniline tsirkus koosneb tavaliselt numbritest, mida artistid üksteise järel näitavad, siis kaasaegses tsirkuses luuakse terviklikke lavastusi, kus artisti tegevus sarnaneb teatrinäitleja omaga: ta kehastab karakterit ja annab edasi lugu, mis on balletile omaselt kerge, arusaadav ja lihtsalt jälgitav. Uue tsirkuse keskmeks tõusis sisu ja vormi vastandus. Traditsioonilisele tsirkusele omane tehnilise triki esitlemine peideti uues tsirkuses lookeskse vormi taha. 1980ndatel tegelesid paljud narratiiviteatrid küsimustega, mida ma teen (sisu) ja kuidas ma seda teen (vorm). Hiljem tekkis ka küsimus kontseptsioonist ehk oluliseks sai küsimus: milleks? Teise suunana on esindatud ka tsirkuselavastused, kus laval toimub reaalne tegu – performatiivne akt. Enam ei ole tegemist reaalsest elust ümber jutustatud looga füüsilise soorituse kaudu. Saalis toimub tõeline kohtumine publikuga, kus mõlemad osapooled on ühes ja samas ajahetkes.

Ometi ei välista kaasaegne tsirkus numbrite esitamist, üksnes nende rõhuasetus erineb traditsioonilise tsirkuse trikipõhisusest. Ka kaasaegses tsirkuses on oluline tehniliselt kõrge tase, kuid seda koosluses kunstilise tasemega. Kaasaegne tsirkus on tihti multidistsiplinaarne ja valdkondadevaheline – etendustes kasutatakse laulu, koreografeeritud tantsu, elavat muusikat, audiovisuaalseid lahendusi jne. Seetõttu ongi mõne lavastuse piirid juba nii hägused, et polegi võimalik klassifitseerida, kas tegu on tsirkuse, tantsu või visuaalteatriga. Oluline erinevus on ka see, et kaasaegne tsirkus ei hõlma oma etendustes üldjuhul loomadressuuri.

Uue tsirkuse algusajaks saab lugeda aastat 1970 ja alguskohaks Prantsusmaad, enam-vähem samal ajal tekkis see ka Austraalias, Ameerika Ühendriikide läänerannikul ja Suurbritannias. Uus tsirkus tärkas soovist tuua tsirkus inimesele lähemale. Oluliseks muutusid lavastused tänavatel, teatrites ja muudes avalikes ruumides. Loodi arenduskeskuseid ning harrastuslike koolide kõrvale loodi ka eriala- ja kõrgkoole. Tsirkus ei olnud enam perekonnakeskne traditsioon, kus isa õpetas trikke lapsele ja see omakorda oma lapsele.

Tänapäeval on väga tugevad uue tsirkuse koolkonnad Prantsusmaal, Kanadas ja Põhjamaades.


© MMXXIII Rich X Search. We shall prevail. All rights reserved. Rich X Search